Kultuurne Rasmus. kaader 3

Roy Lichtensteini, ühe USA 20.sajandi popkunstniku teos „Blam“ valmis 1962. aastal ja asub hetkel Yale’i ülikooli kunstigaleriis, Connecticuti osariigis. Valisin selle teose, kuna oktoobris Ameerika Ühendriike külastades leidsin ühes suveniiri poest mitu väiksemat maali, kus oli Roy töid jäljendatud. Ainuke töö, millel oli originaali nimi veel peal oli, oli „Blam“. Tema töö jäljendused haarasid kohe tähelepanu, kuna mulle väga meeldib see idee ja nö teistsugune lähenemine. „Blam“-i vaadates tekib selline intrigeeriv ja ootusärav tunne, justkui oleks kohe midagi tõsist juhtumas.

Roy popkunstilised teosed on kuulsad tänu oma suuremõõtmelisusele. Ta võttis väikseid osasid koomiksitest ning kujutas neid suuremalt, mis oli vaataja jaoks uudne kogemus.

Teos „Blam“ põhineb sõjateemalisel koomiksil „All American Men of War“, mis avaldati 1962. (Nr 89, autor Russ Heath)

„Blam“ on Benday punktitehnikas tehtud teos. Punktitehnika tähendas seda, et teos koosneb väga paljudest kõrvuti olevatest värvilistest täppidest, mis võisid üksteist ka mingil määral katta. See andis teosele koomiksile sarnase välimuse, mistõttu oli väga levinud tehnika 50ndatel ja 60ndatel Ameerika Ühendriikides.

Teos koosneb nii soojadest kui ka külmadest toonidest, mis annavad teosele vastuolulise mulje. Soojade toonidega (punane, kollane ja oranž) on Roy kujutanud plahvatuse osa, mis annab plahvatusele omaselt edasi soojust ja kirgast koloriiti. Külmemalt (sinine, tumesinine, valge) on kunstnik kujutanud lennukit ja pilooti. Piloodi tume kujutamine võib jätta mulje, nagu ei oleks tema seal teosel üldse oluline või oleks ta lihtsalt põlenud.

Teosel on rõhtatud piirjooni, mis on omane koomiksitele. Värvinud on kunstnik reaalsusele lähedaselt, kaheldav on piloodi osa. Varje on kujutatud valikuliselt, ainus koht, kus mingit varju laadset toodet märgata võime, on piloodi juures. Tausta on kunstnik jätnud värvimata. Tänu lennuki proportsioonidele ja piloodi asendile tekib tunne, justkui oleks lennuk kiiresti maa poole liikumas ja piloot täiesti kontrollimatult õhus triivimas. Samuti suudab teost vaadates ette kujutada ka hääli/heli, mis kostuda võiksid, mis annab veelkord edasi väga head kujutamist kunstniku poolt.

Teose mahulisust väljendab lennuki ruumiline kujutamine ning samuti pilvede/leekide kujutamine tagaplaanil. Teose esiplaanile (fookusesse) jääb lennuk ühes oma endise piloodiga ning tagaplaanil on näha plahvatuse suurejoonelisust. Teosel puudub kindel korrapära. Tekstuurilt on teos mattjas ning jätab täpselt koomiksi mulje.

Roy alustas koomiksitest osade kujutamist tänu sellele, et tema lastel oli suur huvi koomiksite vastu ning nad suutsid oma isale piisavalt pinda käia. Täna võime öelda, et see oli laste poolt suurepärane tegu, kuna Royl tulid need tõesti hästi välja ning leidis ka ise selles stiilis enda uue kutsumuse. Roy pildid olid nii kuulsad, et kui ta pani püsti esimest solo näitust 1962, olid tema teosed enne avamist juba välja müüdud. „Blam“ müüdi maha 1000$ eest, mis tänapäevases rahas on umbes 8000$.

Konkreetsel teosel mingit erilist tähendust kunstniku loos ei ole.

Roy on õppinud New Yorki kunstikoolis ning on lõpeatnud Ohio ülikooli kaunite kunstide erialal. Algselt maalis ta sürrealistlike teoseid, mis mõjutasid pigem Paul Klee loomingut. Popkunsti vastu hakkas roy huvi tundma 60.ndal aastal, olles abiprofessor Rutgersi ülikoolis, kui teda tutvustati Claes Oldenburgile ning Jim Dineile, kes olid juba tol ajal kuulsad popkunstnikud.

Blam_(Roy_Lichtenstein)
Roy Lichtenstein “Blam”

Kultuurne Rasmus. kaader 2

Mina külastasin Riias asuvat Stockholm School of Economycs’i maja (Aadress Strelnieku iela 4a). Hoone asub väga kõrge kunstilise väärtusega piirkonnas, see piirkond kuulub Unesco maailmapärandisse oma hämmastava arhitektuurilise väärtuse tõttu. Teist sellist piirkonda, kus oleks nõnda palju arhitektuurilisi meistriteoseid, maailmas ei ole.

Selle hoone arhitekt on Michael Eizenstein ning hoone valmis 1905.aastal. Varasemalt on hoonet kasutatud korterina ning selles majas on tegutsenud ka varem mitmeid koole. Hoone renoveeriti 1993-1994. aastatel.

Juugendstiilile isiklikest tunnustest võime näha näiteks kõverjooni, ornamentikat samuti on sellel hoonel palju klaaspinda.

– Rasmus

42913336_485260291971191_3164687355739111424_n.jpg

maja2.jpgmaja.jpg

Jan Rahmani juures

_DSC0045.JPG

21. märtsil käisime kõrvalmajas kuulamas Võru luuletajat Jan Rahmani, kelle mahe hääl ja jutud Eesti metsast äratasid paljudes tundeid, mida kergelt ei unusta.

“Kuionu puu”

suur kuionu kuus
sais Peräniidü veereh mõtsah
suur kuionu kuus
suuri mäki otsah

tõnõ suur kuionu kuus
sais Leoniidü veereh mõtsah
tõnõ suur kuionu kuus
niisamatõ mäki otsah

kolmas suur kuus
suurõ' kuionu' puu'
suur kuionu kuus
mädänes Kunnasuuh

“Puu palas”

Puu palas
ma sõida
puu palas
ma sõida iks viil
sõit sõit tsõdsõlõ
üle uja puu palas
läbi liina
ma sõida
maaha suurõmba osa umast elost
bussõ rongõ laivu ja tõisi massindega
tuu asõmõl et istu paiga pääl ja kaiaq kuiss
puu palas ja tsirguq
tsiristäseq viil palotamadaq puiõ ja
inemiisi ladvuh.

Depressiivne Eesti Kunstimuuseum

Külastasin KUMU-s Katja Novitskova isikunäitust „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste“. Novitskova sündis 1984. aastal Tallinnas ning lõpetanud Tartus bakalaureuse, läks edasi õppima Saksamaale. Praegu töötab ja elab ta nii Amsterdamis kui ka Berliinis. Käesolevat näitust esitleti 2017. aasta Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis, mille eest pälvis Novitskova president Kaljulaidilt ka noore kultuuritegelase preemia. Katja näituse valisin, sest olin selle kohta varemalt ainult head kuulnud.

Näituse eesmärk oli külastajaid mõtlema panna, milliseks võib kujuneda inimkonna tulevik. Novitskova keskendus just kõigele negatiivsele, mis meiega juhtuda võib, ning võtnud aluseks tehnoloogia kiire arengu ja sama kiire omaksvõtu inimeste poolt, jõudis järeldusele, et sellest saab meie hukk. Ta käsitles tehnoloogiat kui midagi enneolematut, mis võimendab inimese seniseid vooruseid ja pahesid, ning jätab tema üksinda sellega hakkama saama.

Novitskova näeb kaht samaväärselt võimalikku tulevikku, kusjuures mõlemas võtab tehnoloogia inimese üle täieliku võimu. Ühes saab inimene nii-öelda looduse diktaatoriks, täieliku võimu kandjaks, kellele pole miski keelatud, ning hävitab kõik enda ümber oleva ja elava. Ruumis, kus Novitskova seda ideed väljendas, rippusid kaks klaasi lausetega „drunk with power“ ja „the right to harvest a resource“, viidates kontrollimatule võimule, mis viib oma parasiitse olemuse tõttu inimkonna hävinguni. Sümboolselt ei läinud sellest, kolmandast ruumist ühtegi teed edasi, veelgi kinnistamaks sama ideed.

Teist teed pidi jätkates saab inimene tehnoloogiaga üheks ning elab sellega sümbioosis, kuni lõpuks muutub ta tundmatuseni. See on pikem teekond, mis nõuab algul esimesele stsenaariumile sarnast vägivalda, kuid otsustab selle vastu ning jätkab teed rahulikumalt, integreerides samm-sammult aina rohkem ebanaturaalseid elemente. Novitskova näitab, kuidas tehnoloogiat kasutatakse igal elu etapil, kuni lõpuks ei kasva hällilapski üles mitte ema süles, vaid roboti omas.

Eelviimane ruum sümboliseeribki tundmatuseni muutunud inimest. „wild type mutant“ viitab loomsuseni muteerunud inimsusele, millest esialgset ära tabada on pea võimatu. Seda visualiseerib hästi pilt, kus lapse näo ära tundmine võttis mul aega kolmanda ringini. Sõber, kes mul kaasas oli, arvas näiteks esimesed kaks korda, et tegemist on lõvi taguotsaga.

Viimane ruum on kutse mõistlikkusele, et aru saada, kus asub selles süžees inimkond täna, ja käituda vastavalt. Novitskova väidab vast koorunud madude näol, et oleme teekonna esimeses etapis, kuid ei suuda oma inimlikkuse tõttu sellest piisavalt tugevalt kinni hoida. „if they were boulders, they could run“ viitab inimese saamatusele end kaitsta tuleva hävingu eest. Kui me oleks piisavalt tugevad ja vastupidavad, suudaks me tehnoloogia needuse eest ära joosta, aga me pole. Novitskova näeb seda kui mingit pärispattu, millest ei suuda puht definitsiooni kohaselt keegi lahti öelda. Seetõttu on näituse lõppjäreldus, et inimkond hävib igal juhul, hoolimata meie pingutustest.

Näituse ülesehitus oli tagantjärele mõeldes loogiline, kuid esimesel korral panid enamik ruume pead sügama ning tekitasid kohati ka frustratsiooni – miks ei või inimene end selgelt, paberi peal sõnadega väljendada? Alles teisel ringil sain aru, mida Novitskova öelda tahtis, ning ka üksikute ruumide tähendused läksid selgemaks. Võib-olla läks mul nii kaua, sest ma pole sellise meediumiga harjunud. Tavaliselt tarbin arutlevaid, ühiskonnakriitilisi jms ideid just teksti kujul, filmid on minu jaoks peamiselt meelelahutusliku funktsiooniga.

Kokkuvõttes oli Katja Novitskova näitus minu jaoks midagi uut ning jääb kindlasti pikemaks ajaks meelde. Mind üllatas, kui keerulisi ideid ta väga väheste sõnadega suutis edasi anda, kuid minupoolse suure pingutuse tulemus oli vaid arusaam tema isiklikust arvamusest ilma ühegi tõestava, toetava või muud moodi kasuliku argumendita. Seega olen ikkagi arvamusel, et tekst on sõnumi argumenteeritud edastamiseks parem meedium. Samas soovitaksin ma Novitskova näitust kõigile düstoopiahuvilistele, keda filmid oma läbinähtavate süžeedega enam ei köida – siit leiate piisavalt mõtteainet nii kaasaegse kunsti meediumi kui ka inimkonna tuleviku kohta.

– René

Kultuurne Rasmus. kaader 1

10. märtsil otsustasin oma sõpsidega külastada Katja Novitskova näitust „kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud.“ (kuraator Kati Ilves). Sama näitust oli võimalik näha 2017.aastal toimunud 57. Veneetsia biennaalil. Näitus asub Eesti suurimas kunstimuuseumis, KUMU-s ja seda saab külastada ajavahemikus 23.02.18–10.06.18 . Katja Novitskova on väga tuntud Eesti kunstnik, kes oma kunstiteostes kujutab vaadet tänapäevale kaugest tulevikust. Novitskovat on samuti nimetatud internetijärgse kunsti pioneeriks maailmas. Kunstniku karjäär sai alguse Amsterdamist ning seetõttu oli ta algselt rohkem tuntud rahvusvahelisel areenil, kui Eestis. 2016. aastal valiti Novitskova rahvusvahelise kultuuriportaali Artnet poolt Euroopa 50 kõige huvitavama kunstniku hulka.

katja

Joonis 1. Katja Novitskova

Allikas: wikipedia.org/wiki/Katja_Novitskova

Näitus

Üldiselt jäi mulle näitusest segane mulje. Nimelt seal ringi käies ei leidnud ma seoseid osade teoste vahel ja seetõttu jättis kohati ebamäärase mulje. Näiteks ei leidnud ma motiivi looma „kujude“ ja modernsete lapsetoolide vahel. Olles kursis Novitskova loominguga, tean, et loomade kujutamise taga on tema arvamus, kus ajahetkeks, kust tema tänapäeva kujutab, on loomad juba välja surnud. Ent seekohal tekib küsimus, et kuidas lapsetoolid sellega seotud olid. Samuti ei saanud aru kunstilistest figuuridest. Seega minule, kui kultuurialaselt väheharitud inimesele jäi näitus kohati kaugeks.

Näituse sõnum

Leian, et kunstnik soovis selle näitusega edastada sõnumit, kus tänapäeva inimesed võtavad osasi asju liiga iseenesest mõistetavana. Näiteks saab seda väita teose põhjal, kus jääkaru figuuri ees on jäämägi. Jäämägi on justkui elu alus sellele liigile ning tänases, soojenevas kliimas sulavad jäämäed ning seeläbi on vähenenud ka jääkarude arvukus. (Allikas: Eesti Ekspress s.v. Jääkarude elulootus sulab koos jääga)

Teine sõnum, mis kunstnikul mõttes võis olla, on robotiseerumine ning tehnika areng. Täpsemalt see, kuidas varsti võib iga asja jaoks olemas olla masin (lapse häll) ning see jätaks inimesed täiesti funktsioonita ning lõppudelõpuks ei tunnegi enam üksteist vaid hoopis masinaid.

Valisin Katja Novitskova näituse, kuna meil on temast tundides juttu olnud ning erinevaid otsingumootoreid kasutades leidsin mõningaid tema töid, mis tundusid huvitavad. Samuti soovisin näha just tema näitust, kuna ta esindas Eestit Veneetsia biennaalil.

Kõnetav teos

karu

„Jääkaru“

Allikas: Hans-Kristjan Veri

See teos oli esindatud ka Veneetsia biennaalil ja autoril on isegi lugu rääkida, kus kamp poolakaid tegid pilte, ronides karu jalge vahele ja muid ebasündsaid asju tehes. Esmalt teost nähes jäi mulle silma karu nägu ja tekkis tunne, et äkki võib teos seotud kahepalgsusega meie ühiskonnas. Teisalt nägin kurba nägu ning tema ees paiknevat jäämäge, mis nagu eespool mainitud, võib viidata kliimamuutustele ning sellele, kuidas inimesed võtavad asju enesest mõistetavatena. Kolmandaks veel seoses jäämäega võib läheneda ka nõnda, kus inimene on peamine kliimasoojenemise põhjustaja ning justkui seetõttu peavad näiteks jääkarud kannatama. See omakorda viitab justkui sellele, et inimesed peavad ennast teistest liikidest paremaks. Teos lõi minus enesekriitilise emotsiooni, see on ka Katja Novitskova üks eemärk- tekitada vaatlejas enesekriitikat. Näide: „Katja Novitskova on öelnud, et tema eesmärk on saavutada vaatajas õige meeleolu, täpsemalt ebamugavust, sest vaatamata Veneetsia ilule peaks näitust külastav inimene mõistma, et maailm on suures kriisis.“ (Allikas: Postimees s.v. Katja Novitskova: see näitus ei jätnud aega elamiseks) Arvan, et teose põhiidee võiks olla tekitada inimeses see mõte, et mida tema saab teha, et tagada ka teiste liikide püsivus ning kas inimene peaks end teistest liikidest paremaks pidama. Töö on alumiiniumplaadile tehtud. Värvidest on kasutatud pigem tuhme toone ja on kasutatud ka varje. Arvan, et selle töö puhul ei olene esituskohast ega viisist seda põhjusel, et see idee, mis mina siit leidsin, puudutab kõiki maailma inimesi, sõltumatta asukohast.

– Rasmus

Allikad: